Viru-Jaagupi rahvarõivad



 Kui minu blogi vanemaid postitusi lugeda siis leiate nende riiete sünniloo. Alguses tuli minu juurde ainult väga määrdunud ja pooleldi tikitud käistepiht. Pesin tikandi puhtaks, tikkisin valmis ja õmblesin käisteks. Juurde tegin Uljaste niplispitsi sest arvasin käiseid Viru-Nigula omaks. Paar kuud tagasi leidis ema mulle kappidest ka kaks seelikukupongi. Teine neist oli Viru-Jaagupi. Ema ja memmega rääkides tuligi siis välja et tegemist on minu jaoks plaanitud rõivastega ja käised käivadki selle juurde. Kohe sain ka aru et see komplekt tuleb kohe lõpuni teha ja üle anda mu vennatütrele kes on praegu täpselt sama vana kui mina olin siis kui ema neid käiseid tikkis. Mõeldud tehtud, õmblesin seeliku valmis üheistumisega nagu Kihnu memmed teevad. Seelik-käised kaasa, alussärk ja seelik olid ka olemas ja Tartu minnes sai asjad neiule üle antud. Vanaema leidis oma kappidest vöö ka üles mis siia käib. Pärja tegin ka, kodus leiduvatest materjalidest. Selline siis.

Advertisements

Veel seelikuid 

ema oli meie Eesti kodus kappe koristanud ja tõi mulle üllatuse. Mustjala laste seeliku ja Viru-Jaagupi seelikukupongi. Mustjala seelik oli minul kui olin väike ja olengi mõelnud et kuhu see on kyll jäänud. Näe kapis oli.


Mustjala on plekiline ja peab mõtlema mis sellega teha. Viru-jaagup pole valmis tehtud (ainult toot on küljes ühest servast ) ja on puhas aga mõned nõrgemad kohad paistavad olevat.

Nyyd on siis selge miks ema Viru Jaagupi käiseid tikkis. Käised olemas, seelik olemas ainult vöö on puudu. Sellest tuleb mu vennatütrele komplekt.

Mõlemad seelikud on mu memme kootud.

Kuidas linast kangast puhtaks pesta

Laupäeval sain oma pärandvara kätte ja pühapäeva pärastlõunaks oli mul puuduolev lilleke tikitud. Hakkasin siis tikandisuppi keetma, ehk siis seda käistepihta puhtaks pesema. Katsetusi olin juba teinud eelmisel õhtul kraega. Ema andis mulle tikandiga kaasa paar pakikest Eestist toodud valgendit. Olin varem ka linase valgendamise kohta lugenud niiet seda juba teadsin et linast ei tohi valgendada klooriga. Kloor teeb linase kollaseks. Kontrollisin valgendi üle, ja kloori seal ei olnud. Ja kuna tikand on tehtud villase lõngaga siis ei tohi seda pesta kuumaga ega nühkida, muidu villane tõmbab kokku ja ongi töö nässus. Linane kangas tõmbab ka kuumaga kokku. Soome lehtedelt olin lugenud õpetust kuidas pesta rahvariide särki mis on aastatega kollaseks tõmbunud. Peab pesema pesuseebiga (Marseille seep, Le Chat, valge pesuseep siis). Pesuseebi peab helbeteks kraapima (seda läheb vaja üsna palju) ja kuuma vette segama. Särki ei tohi kuuma vette panna vaid peab ootama kuni vesi on käesoe. Särki peab vees leotama, aga nühkida ei tohi. Leotama peab päris kaua enne kui plekid välja hakkavad tulema, vähemalt üle öö. Ingliskeelsest internetist leidsin juhendeid et linast tohib valgendada äädikaga. Veel leidsin juhendeid et plekke tohib välja võtta sidrunimahla ja soolaga. Teadmised olemas, tikand valmis, aeg on siis tikandisuppi keeta.

IMG_1509.JPG

Roosteplekid vasakul. Ülemistel lehekestel ja keskmise lille õielehtedel on hästi näha hariliku pliiatsiga joonistatud kontuurid

Kõigepealt vaatasin üle oma pestava eseme. Linane riie oli päris kollaseks tõmbunud. Nagu eelmise posti piltidel on näha, olid krae peal mingid sinised plekid, pahemal pool kraed oli riidel ka veneaegne tempel. Käistepiha peal olid kahes kohas pruunid plekid, mis esimesel vaatamisel tundusid olevat vereplekid, kuid on arvatavasti roosteplekid. Nõel on tikandisse torgatud ja aastate jooksul roostepleki riidele jätnud. Ühed roosteplekid olid allääres, aga arvatavasti nii et need jäävad õmblusvaru sisse. Teised roosteplekid olid villase tikandi ja linase kanga sees, otse keset lille. Lisaks oli nii krael kui ka käistepiha tikandil erinevate materjalidega joonistatud tikandi kontuure. Erinevaid beezhikaid plekke oli enamvähem igal pool.

IMG_1512.JPG

Tindiplekid kraenurgal ja hariliku plliatsiga tehtud kontuurid. õie keske olev ruudustik on tikitud 20 aastat hiljem sama lõngaga. Värvivahe ilusasti näha.

Proovipesu tegin kraega mis sai mul valmis enne käistepiha. Krae oligi kõige määrdunum. Leotasin pesuseebi ja valgendi veega mis võttis tindiplekid ja beezhikuse ühe ööga välja. Hommikul loputasin üle ja tegin uue leotusvee äädikaga. Peale äädikapesu oli krae enamvähem säravvalge, välja arvatud tikandi ümber olevad hariliku pliiatsi jäljed. Tindiga tehtud tempel oli kadunud, ja tikandi ümber olevad sinised jäljed (kas siis sellest tindist või mingid pastakajäljed) olid vaevumärgatavad. Edasi suundusin käistepiha pesema.

Esimese pesuvee tegin käistepihale pesugeelist ja valgendist. Vesi tõmbus kohe kollaseks, ja kuna mul oli plaanis materjali üle öö leotada, pidin esimese pesuvee ära kallama. Muud hullu sellest ei olnud, aga valgendi läks raisku. Tegin uue samasuguse pesuvee ja jätsin käistepiha kaussi likku. Vesi oli siis käesoe. Leotasin üle öö. Valgendiga leotamise tulemus oli enamvähem pettumus. Kollakus oli küll vähenenud, ja plekid heledamaks muutunud aga võrreldes kraega oli töö ikka üsna beezhikas. Loputasin riide ettevaatlikult puhtaks ja tegin uue leotusvee pesuseebist. Jätsin käised päevaks pesuseebi vette likku. Aegajalt käsin ettevaatlikult vaatamas (võtsin töö välja ja panin tagasi). Pesuseebi vesi tegi linase kanga kohe palju valgemaks kui valgendi. Aga sama valge kui krae ta veel ei olnud. Tikandi sees olevad roosteplekid olid tunduvalt vähenenud aga kanga serval olevad täpid olid ikka veel piimakohvi värvi. Üllatus oli see et pliiatsijäljed olid tikandilt suuremaks osaks kadunud, ka krae pealt olid pliiatsijäljed vähenenud (krae oli mul kogu aeg käistega koos leos). Harilik pliiats on vist kõige murettekitavam plekk sest valgel tikandil ja valgel riidel on need hallid jooned ilusasti näha. Ka ei tule pliiats leotades maha, sest tegemist on ju grafiidiga. Grafiiti saab maha mehhaaniliselt nühkides (näiteks kvaliteetse kummist kustukummiga), aga tikandit ei tohi mingit moodi nühkida ega kraapida. Tundub, et pesuseep on küllalt kleepuv aine selleks et pliiatsijälge maha võtta.

Praeguseks on siis nii krae kui käistealane äädikavees leos. õhtul kui koju saan siis vaatan mis plekid järgi on. Järelejäänud roosteplekkidele proovin sidrunimahla ja soola, ja kui tikandil on veel pliiatsijälgi siis mul on nende jaoks viimase lootuse plaan. Kui see ka ei aita siis peab arvatavasti tikandi maha harutama ja puhtaks nühkima. õnneks on pliiatsijäljed ainult mõne väiksema nupu juures ja kraenurkadel.

IMG_1516.JPG

Samad plekid kui esimesel pildil. Väiksemad roosteplekid kadunud, suuremad veel alles. Lillekeste keskel olevad hariliku pliiatsi jäljed on tunduvalt vähenenud.

Lisatud:

Peale äädikas leotamist on riie valge ja puhas, aga tikandi ümbrus on mõnel kohal veel hall ja määrdunud, arvatavasti harilikust pliiatsist. Üldmulje on siiski väga positiivne. Kollane  ja plekiline kangas on nüüd säravvalge, “lambavärvi” villase tikandiga. Ühed roosteplekid ei tulnud ka välja. Äädikaga valgendamine õnnestus nii hästi et arvatavasti leotan üla ka mu teised rahvariide käised millel pole krae juurest kollased plekid välja tulnud.

Lisatud: need käised on Viru-Jaagupi, mitte Viru-Nigula käised. P

Pärandvara

Ema otsis mulle kapist siis sellise varanduse.

IMG_1511.JPG

See on siis peaaegu valmis tehtud Virumaa käiste tikand. Valge tikand villase niidiga. Aastatega kollaseks tõmbunud ja plekiline.

IMG_1505.JPG

IMG_1506.JPG

Tegemata on jäänud üksainus lill. Kraenurkadest on ka natuke jäänud tegemata.

Alguses mõtlesin et sellest kyll asja ei saa aga tegemata on nii vähe et vist ikka proovin ära pesta. Linane on ka väga kvaliteetne. Pealegi on ju mul just nende käiste niplispitsi muster.

Mäletan et ema tikkis seda kui olime Soome kolinud ja ta mind koolist ootas. 1991 või 1992 siis.

Lisatud: need käised on Viru-Jaagupi, mitte Viru-Nigula käised.