Tasku

Tegin kiirelt, ülejala ja peavaluga ühe taskukese. Taustal ka minu uus nunnu mille juurde taskukest vaja läks. Praegu trendikas Marie Kondo koristamisfilosoofia käsib loobuda ebavajalikest ja ebameeldivatest asjadest selle jaoks et ruumi teha uutele ja meeldivatele. Mina võtsin ennast kokku ja otsisin kappidest välja kõik “igaks juhuks” Soomest kokku ostetud Eesti rahvariideseelikute kupongid ja käsitsi kootud seelikuriided. Ladusin kõik rahvarõivaste müügigruppi müüki ja saatsin teele kokku kaheksa! pakki. Ja seitsmendat pakki viies käisin ja tõin endale ühe Soome proua kodust ehtsa ja fantastilise Kihnu troi.

image_medium2

Advertisements

Jyväskylä eli tarkistamaton Keski-Suomi

See seelik ja särk käis minu juurest läbi mõni nädal tagasi. Ostsin 60 e:ga ja müüsin edasi sama hinnaga.

Kodutu: Viljandi seelikuriie

Ostsin seelikuriide. Seekord Eestist, aga nii kahju oli sest käsitsi kootud riie muudkui seisis Buduaaris müügis ja keegi ei tahtnud.


Kudunud on müüja vanatädi. Originaali leidsin Kurrikust, Viljandi seelik.

Ja originaal on nii vapustavalt ilus!!! Nüüd tahaks neid endale teha, appike 🙂

Kurrik soovitab sinna neid esemeid (kahjuks pildid muisist puuduvad):

Seelik ERM A 172:4

Särk ERM 5911 ja EKM 1437/31 (?)

Tanu ERM 17861

Vöö ERM 3348

Veel Viljandi rahvariiete juurde:

viljandi

 

http://muuseum.viljandimaa.ee/aastaraamat/2003/tahvlid.pdf

http://muuseum.viljandimaa.ee/aastaraamat/2003/jyrgen.pdf

 

Hetkel on plaanis sellele seelikuriidele uus omanik leida. Hind 65 e.

Pühalepa, ehk mis võib juhtuda Eesti rahvariietega Soomes

Ostsin sellise pakikese hiljuti Soome netikirbukalt. Telefonis rääkis sõbralik Soome proua  et temal on Hiiumaa rahvariide seelik mida ta ise ei vaja. Jutu käigus tuli välja et seelik on uus, aga vajab parandamist, ja mingid muud osad on seal ka veel. Väga kummaline uus seelik, mis parandamist vajab. Lisapilte saades, ja veel rääkides tuli välja et proual on olnud Pühalepa rahvariide seelik, uus ja kasutamata, mille ta on lahti harutanud ja seeliku poogast (mustast kalevist) 40 cm ära lõiganud. Kuna seeliku kõige kallim osa on seeliku triiburiie ja hinda pakikesel palju ei olnud, potensiaalne eestlasest ostja oli ka olemas ja ostsingi pakikese sõbraliku proua käest ära. Pakk käes uurisin siis minu kätte sattunud varandust. Pildil on ilusasti näha mis meil siin siis on:

  • lahti harutatud seelik (käsitsi kootud seelikuriie, pook, kardpael, sitsiriidest pihik, värvel, ja kandid seeliku serva palistuseks). Miinus 40 cm musta kalevit.
  • põlle pitsid. puudu on põllepael
  • Käiste pitsid. Need on kas käiste küljest ära harutatud või ootasid käisteks õmblemist. Praegusel hetkel on need masinaga kaheks toruks õmmeldud. Ilmselt on siin proovitud teha kas mingit sibulakotti vms asjandust.
  • Tanu pits, ja lahti harutatud penik (peakate).

Seda, milline on see pakike enne seda hävitamist olnud võib aimata siit pildilt. Mispärast siis see kõik hirmus harutamine, lahti kakkumine ja ilusa uue (peaaegu valmis?) komplekti rikkumine? Aga selle pärast et Soomes on moes rahvariiete tuunimine, st. rahvuslike elementide kasutamine kas tavariietuses vms kodusisustuses. Aga keskpärane Soome rahvariie maksab kasutatuna ja juba 300-400 eurot, aga selle Pühalepa komplekti on proua oma tuttava käest ostnud 120 euroga. Soome rahvariide kangaid pole ka poest saada, tragimad ostavad neid Eestist, teised kasutavad mida kätte saavad ja odavamalt saab kätte Eesti rahvariideid, kas kirbukatelt või käest-kätte. Neid on Eestist Soome ostetud aastatega palju, arvatavasti sadu. Eesti käsitöölised on saanud neist kindlasti ilusa sissetuleku. Ausalt tean öelda et suurem osa neist on jäänud lihtsalt seisma. Osa on siiski kasutatud, nagu see Nõo seelik mis minu blogist on läbi jooksnud. Aga nüüd langevad nad ilusasti tuunimise ohvriks. Soome rahvariiet nähes ei v6ta soomlane kätte kääre, aga Eesti rahvariideid nähes kääre ei kardeta kasutada.

Ja selle pärast olen otsustanud hakata tegelema sellise hobiga et ostan silma jäävad Eesti rahvariided kirbukatelt ära, ja vahendan need edasi eestlastele. Kes loodetavasti oskavad paremini niiti ja nöela kasutada kui kääre. See Pühalepa seelik on leidnud kodu nüüd käsitööoskustega Eesti proua juures kes loodetavasti ta tagasi kokku õmbleb ja kasutusse võtab.

PS. Mul pole midagi tuunimise vastu kui selleks kasutatakse masinal kootud kangaid, vöösid ja läbi kulutatud või tuunimise tarbeks tehtud esemeid. Uue, terve ja käsitsi tehtud eseme lahti harutamine ja rikkumine on minu arust rumalus, ükskõik mis rahvusest see rikkuja on.