Kristan Raud kirjutab Soome Rahvamuuseumi kohta

Kristjan Raud käis 1909 aastal Helsingis, kohapeal kohtus ta ka A. O. Heikeliga ja Soome rahvamuuseumi Eesti esemete koguga.

Tükike Soome sõidust.

Helsingisse, Helsingisse! Jälle kord wabasse õhku ja waimlise äratuse sekka. Sõit oli lõbus, nii lõbus, nagu harwa enne. Ei taha Helsingist kui linnast, milles ju suurlinna elu tuksub, kõnelda, ei ka ta ilust, ei ta waatamisewäärt noorest arhitekturist, ei ka Atheneumist, milles soomlaste kunst pidusid peab, ainult millegist, mida suurem osa kaasreisijatest wahest tähelegi ei pannud. Helsingi südames leidsin tüki kodumaad kogu Eesti wanawara —. Looduseteadlase Dr. Heikeli wirgad käed on selle waranduse omal ajal meie mail korjanud ja Helsingi museumi eeskujulikult üles seadnud.

Kogu pole suur, aga kena, nii et ta kõige toredamale museumile ehteks Wõiks olla.
Dr. Heikel tunneb nähtawaSti peenikeselt wana-aega ja selle ilu ja tal on osawust ja agarust kogumiseks. Peab kuulma, kuidas ta sellest juttu westab, kust ja kuidas ta kõik need asjad on saanud, kust need waibad, need ülikonnad, kuidas need ehted, need wööd, need kirjud kindad jne. Üliilus on näituseks wööde kogu, mõned eksemplarid toredad nagu liblika-tiiwad. Peenike wärwitundja kunstnik, kes minuga ühes neid waatas, oli waimustatud nende peenikestest wärwikõladest. Wäga algupäraline on ka kinnaste kapp. Hulk iseäralist kirsasid, kõik tihnitähnilised, nagu haruldased wõõramaa linnud. Waata ometi seda wärwide kokkukõla, hüüdis korraga mu naaber kunstnik ühe ülikonna pääle näidates, kus tumepruun ja tumeviolettpunane ime kenasti harmonerisiwad.

Kõiges ülikmmas oli midagi ootamata wõõrast, ühtlasi aga midagi meeldiwat, ligitõmbawat. Lae lähedal kõrgel rippusiwad wärwirikkad waibad. Punast oli neis palju. Ühes silmasin koguni inimese kujusid. Kogus on mõndagi haruldast leida, nii üks juukste ehe, nõnda nimetatud „pää lõng,” mis. ju pagana-ajal moodis olla olnud, nimelt mitmekarwalistest lõngadest kokkuseatud pikerguse kujuga topp, mis keset selga alla rippus, kui ma ei eksi, lahtiste juuste seas. Sarnast pole, nagu Dr. H. kinnitas, kusagil enam leida . . . Ometi! Tema teadmist mööda elanud wiie aasta eest keegi Mana eit Paistu kihelkonnas, kes sarnast lõnga osanud walmistada. Eesti kõrwal on ka meie naabrid lätlased waatamisewäärt. Palju sarnadust leidub nende ja meie wahel. Ka Rootsist on mõnda. Dr. Heikelil on praegu raamat käsil, milles Balti wanawarast laiemalt kõneldakse. Asjaarmastajatel on küll põhjust huwitusega raamatu ilmumist oodata. Soomlastel on nõuu tulewtkus laialisemat ainelise wanawara korjamist Eesti piirkonnas toime panna.

Määratu suur tööpõld ootab neid. Pääle selle mõtlewad nad koguni terwe Siberi läbi otsida, kus aga Soome sugu rahwaid olemas on. Nende ridade kirjutaja juhtis museumi herrade tähelepanemist nimelt Eesti wanawara pääle, mis iseäranis ruttu kaduda ähWardab ja sellepärast hädalist korjamist tarWitseb.

Wõiks ju sellega leppida, kui soomlased oma museumides Eesti muistseid asju hoiawad. Aga km me kuuleme, et meie haruldased Wanad asjad kaugele wõõrsile ära wiidakse ja sääl kui haruldased asjad rahaks tehmkse, kuna nad jaolt üksikute inimeste kätte laheWad, jaolt wõõraste museumide omadeks saawad, meile kas igawesti kadunuks wõi paremal korral waewaga kättesaadawaks saawad, siis läheb meel nukraks. Nii on hiljuti üks huwitaw korjandus Saaremaalt Peterburisse wiidud ja sääl Aleksandri UI. museumile ära müüdud. Pääle selle häwitatakse neid kodu igalpool arusaamatuse põhjustel armetumal kombel. Kas tõesti ei ole meil mehi, kes mõni tuhat selle tarwiS ohwerdada woiksiwad, et suuremal wiisil korjamist ette wõtta, et mõne aasta jooksul kõik kokku saadaks, mis weel leida on! Wähe on ju ülepää kõigest weel olemas, ja ometi wiiwitatakse. Tõesti arusaamata ! Aeg tuleb, kus meie ainelise wanawara tähtsust ära tuntakse ja ta järele küsitakse ja koguni üksikute asjade eest suuri summasid pakutakse, aga siis neid enam pole. Mõteldagu selle pääle. Mõteldagu, et see warandus elaw kapital on, mis elawat kasu toob ja mitu kümmend korda rohkem wilja kannab kni surnud kullahunikud. Sellepärast korjatagu aidatagu rutatagu! TartuS, mai-kuul 1909.
Kristjan Raud.

K- R a u d , Tükike Soome sõidust. Postimees  3. VI 1909, nr. 120. link.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s