Vana Nõo seeliku lugu

Tahtsin üles kirjutada selle Nõo seeliku loo mille Liinale nüüd üle andsin.  Liina ostis seeliku netioksjonilt, ja kuna mina elasin lähemal ja niigi pidin seeliku talle ümber tegema siis läksin sellele ise järgi. Seelik osutus väga vanaks, arvatavasti on ta elanud eelmised 50 aastat Soomes. Proua kes selle mulle andis ütles et ostis selle 15 aastat tagasi ühe vanaproua käest kes oli käsitööõpetaja.

img_2937Seelik netioksjonil.

Seelikule oli külge õmmeldud linane pihik. Samal päeval tuli minu juurde ka minu memme kootud Nõo seelikuriie, idee poolest pidin memme kootud seelikuriide õmblema Liinale rahvariide seelikuks ja Soome seeliku ümber õmblema Liina pisipudinatele seelikuteks. Vana seelik hakkas aga Liinale niipalju meeldima et otsustasime selle hoopis temale ümber teha.

Mõeldud-tehtud, harutasin seelikult pihiku ära ja muud õmblused lahti. Voltide alt tuli aga välja suur üllatus, seelik on varem ka ümber tehtud ja tegija oli voltide vahele ära peitnud suuremaid ja väiksemaid auke. Seelikut oli aastatega kantud, ja kui alumine serv ära kulus siis tehti seelik ümber. Katkine alumine serv keerati üles ja augud peideti voltide vahele. Seelikut oli ka kindlasti pestud, punane värv oli pesemisega välja läinud ja kogu seelikule roosaka-beezhika värvi jätnud.

img_2940

Lahti harutatud seelikuriie.

img_2944

Pesemist ootav seelik. Suure augu taha on toestuseks traageldatud puuvillane riie.

Ka mina võtsin pesemise ette. Enne pesemist traageldasin suurema augu kohale puuvillase riidetüki et auk pesus suuremaks ei rebeneks. Pesin suures kraanikausis, leige vee ja pesugeeliga ja vette panin indikaatoriks värvikorjamislappe. Üsna kohe hakkas seelik vette värvi andma ja värvikorjamislapid muutusid pruuniks. Loputasin seeliku äädikavees puhtaks, rullisin selle mitme paksu käteräti sisse ja pigistasin vee välja. Panin seeliku nöörile kuivama triibud püsti et vesi triipupidi valguks. Kui seelik ära kuivas siis hakkasin auke parandama. Varastasin seeliku servadest üksikuid lõngu ja otsisin oma lõngakapist sobivat värvi lõnga ja hakkasin paikama. Reegliks võtsin et kui auk on selline et lapse sõrm mahub auku siis peab ära parandama, väiksemad jätsin niisama.

13012778_10153751295974495_3325721042122742547_n

Pildil on näha neli paigatud auku. 

img_2948

Õiget rohelist lõnga mul ei olnud ja triibust ka varastada ei saanud. Kasutasin siis pruuni seelikust varastatud lõnga paikamiseks ja tikkisin veel rohelise puuvillase lõngaga ristipidi peale. Kaugemalt vaadates on päris märkamatu.

 

img_2949-1

Kinni tikitud suur auk. Taha jätsin sama riidetüki mille olin toestuseks jätnud ja tikkisin augu triipe jäljendades kinni.

Peale aukude parandamist aurutasin seelikut pahemalt poolt. Järgmiseks pidi otsustama kas teen samamoodi nagu eelmine parandaja ja peidan augud voltide sisse või keeran teistpidi. Kuna seelik on Liinale liiga pikk siis tundus siiski rumal keerata tervet seelikuserva peitu ja jätta kulunud riie kõhu ja tagumiku peale näha. Keerasin aukliku serva seeliku pahupoole ja õmblesin alla serva toodi. Voltisin seeliku, õmblesin linase värvli ja tasku ja kinnitasin küljeõmbluse. Toodi kinnitamise jätsin Liinale.

img_2991-1

 

Ümber tehtud seelik.

Advertisements

3 thoughts on “Vana Nõo seeliku lugu

  1. Pingback: #tuunaamunperinne vs #tuunaasunperinne | Minu triibuseelik

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s