Ruhnu liistiku õmblemine.

Ruhnu keeles on selle rõivatüki nimi sneveli. Arusaamise mõttes kirjutan Eesti keeles kas vestist või liistikust.

All on natuke pilte sellest kuidas ma ühe Ruhnu liistiku õmblesin. See on minul esimene selline mida ise olen õmmelnud. Olen natuke vanu muuseumiliistikuid näppida saanud ja proovisin teha võimalikult sarnase. Kasutasin samu võtteid millega õmblesin Soome rahvarõivakoolis poisile vesti.

Õmblesin kogu liistiku käsitsi linase niidiga. Niiti vahatasin mesilasvahaga.

Õmblusplaan. Liistik koosneb seljatükist, kahest esitükist, vollidest ja õlalappidest.

Minul tõmbas riie aurutamisel tugevalt kokku, ja juba selle pärast pidin natuke liiga väikse liistiku tegema. Muidu oleksin saanud kõik tükid kõrvuti panna.

Lõike märkisin riidele traageldades ja seebiga.

Kõik servad tegin ka üle sest minu riie hargnes kohutavalt.

Õmblusvarud keerasin tüki sisse ja kinnitasin.

 

Voodril keerasin samamoodi õmblusvarud maha ja kinnitasin vestiriide külge. Siis kinnitasin seljaõmbluse.

Seljaõmblus kinnitatakse pahemalt poolt edasi-tagasi õmmeldes. Nõel käib läbi kolme riidekorruse.

Valmis seljaõmblus.

Paremalt poolt jääb õmblus nähtamatu. Peale seljaõmblust kinnitasin voodri vestiriide külge käeaugu kohalt ja turja pealt.

Esitükid. Lõige on märgitud niidiga traageldades. Esitükile on kinnitatud karvariie.

Karvariide kinnitamine vesti külge. Need pisted (nagu ka kõik muud pisted) võivad jääda paremalt poolt näha rõivale. Kas vanadel Ruhnu vestide seda on, ei oska öelda aga minu käsitsi kootud vestiriie oli üsna pehme niiet tugevdus oli vajalik. Karvariie (soome k. raaveli) on tugevdusriie mis on linase lõime ja villase koega.

õmblusvarude kinnitamine töö pahemale poole.

Voodri kinnitamine. Voodritükid on ühendatud vestiriidega traageldades.

Esitükid vooderdasin samamoodi nagu tagatükid ja kinnitasin tagatüki ja õlalappide külge. Tükkide ühendamiseks kasutasin sama õmblust nagu seljatüki õmblemisel.

Vollid lisasin viimaseks. Selja keskõmblusele lisasin ka väikese silla (nööpaugupistes). Seespool on ka mõnedes kriitilistes kohtades sillad, need tugevdavad õmblusi.

Valmis liistik.

Tuuterin sukat

Tuuterin eikä Tuutarin kansallispukuun ei kuulu käsinneulotut sukat, mutta Kansallismuseon kokoelmista löytyvät silti sukat jotka ovat Tuutarista, peräti samasta kylästä mistä muutkin pukuvun esikuvat ovat.

Minä neuloin niistä museon sukista kopion ja piirsin mallikuvion digitaaliseen muotoon.

Kuvassa sukka valkoisten puuvillasukkien päällä.

Linkki ohjeeseen Raverlyssa.

Arhiivist leitud

Ruhnu elanikud aastal 1904. A.O. Heikeli kirjavahetustest.
Soome rahvamuuseumi arhiivis A. O. Heikeli pabereid sirvides leidsin sellise kena foto Ruhnu naisperest. Grupist neli on rõivastunud poolipidulikku rõivastusse, seljas on sinised vamsad (blå vams) ja seelikud. Vasakpoolsel tüdrukul on seljas kaks seelikut. Parempoolne tüdruk on rõivastunud natuke pidulikumalt, temal on täpiline sitsipõll, linane särk, ja arvatavasti erksavärvilised kaela- ja pearätid. Eestirootsi tüdrukud kandsid ka põlle, ja Ruhnus arenes argirõivastele põlle asemele põikitriipudega esilaid seelikule. See on kenasti näha kõige pisema tüdruku seelikul.

Foto parim and on neli erinevat sinist vamsat. Ilusasti on näha kuidas need natuke varieerusid. Kahel vamsal on kirjatud ainult randmed, ja kahel nii õlakud kui randmed. Perenaise rinna peal on hägusalt näha ka (vikeldatud?) roos.

Sarnaste elmentidega sinist vamsat koon ise ka praegu, rinnal oleva roosi ja kirjatud õlakutega. Koon seda kahes kuduklubis korraga, nii FB eestikeelses grupis kui Kansallismuseo Ruhnu vamsa kooskudumise klubis.

Ruhnu sukavabrik

Hiljuti ütles mulle keegi et kuule Dagmar, sa pole aasta aega blogisse kirjutanud, sa vist ei olegi midagi teinud. Vale jutt puha, aasta jooksul on paljugi tehtud. Ja päris suur osa sellest Ruhnuga seotud. Aga alustame sokkidest-sukkadest. Fototõestus all.

Saara kirjastus on välja andnud ühe toreda sukaraamatu, kus ka ilusasti Ruhnu sukad-sokid sees. Ja see muidugi pani meil siin Helsingis ühe sukavabriku käima. Fotodel mõned neist valminutest. Punaste muster on sealtsamast sukaraamatust, samuti lastesokkide muster. Viimaste sokkide muster on Saara FB lehel tasuta saada. Kitsa triibuga sokid kudusin Soome rahvamuuseumi hiiglasliku meestesoki järgi. Pange tähele ka sokil olevat peremärki (noolt).

Punaseid sukki (sukad on pikad ja sokid on lühikesed, selge?) kandsid Ruhnus lapsed. Laste sukkadel oli sellisel juhul ka paelad sukkade küljes. Punased sukad käisid ka pruudirõivaste juurde, ja samasuguse kaheksakannaga (ehk Ruhnupäraselt roosiga) sukki leidub muuseumis ka hallist lõngast kootuna. Valged siniste kirjadega sokid käsid nii meeste kui naiste rõivaste juurde. Üks mu lemmikumatest fotodest Ruhnult on ka sokkidega seotud: keskmisel lapsel on üks sokk ära kadunud aga allesolev on täpselt samasugune nagu minu kootud sokid. Lugege sellest Anu Pinki sukaraamatust täpsemalt kuidas neid Ruhnu sokke täpselt kooti. Lõngaks valige peenike maavillane valge ja tumetumesinine. Punased sukad on Saara sukalõngast, värviks “rannarootsi punane”.

Luban nüüd endale (ja teistele huvilistele) oma Ruhnu-tegemistest rohkem ja sagedamini kirjutada.

Virolahti, lapse vest ja särk

Need said ammu juba valmis ja pildistatud ka. Virolahti vestike ja särgike, koos tsirkadega vööga. Pildistatud ERMi püsinäitusel.

Krae “hammustab” 🙂

Puhja särk.

Särk Nõo seeliku juurde on valmis. Nõo kihelkonnast pole särki säilinud ja sellepärast peab laenama naabrist. Kurrik soovitab Maarja-Magdaleena särki valgete tikanditega ja kitsa püstkraega ja Reet Piiri soovitab Otepää punaste tikanditega. Mina läksin oma teed ja valisin Puhja särgikatked valgete tikanditega. Muuseumis on alles ainult värvlid, ülejäänud särgi nuputasin juurde Inna Raua särgikoolitusel. Õlakutele tegin sama tikandi kui värvlitele. 

Tegelikult ma nii kuri ei ole, päike paistis silma. Järgmiseks tanu ja põll, siis saab peole minna. 

Kihnu kört

Ostsin Kihnu kördi Soome proualt kes oli selle saanud lapsena kingiks külas käinud eestlaselt. Kördiga tuli kaasa sukad, pastlad, vöö ja käised. Kört on Soome kingitud arvatavasti üheksakümnendate alguses. Kuna käised olid lapsesuuruses ostsin Mardilaadalt endale kördiga käimiseks Kihnu jaki. Kallisseltsi räti sain ka Eestist.

Körti kandsin fotosessil kus tehti reklaamfotosid Soome 100 pidustuste ühe sündmuse jaoks. Minu roll oli bussijuht, mis on Helsingis täitsa sobiv roll eestlasele. Siin on kõik bussijuhid välismaalased, ja neist on suurem osa eestlased. Teistel olid Soome rahvarõivad, mina olin ainuke maahanmuuttaja.

Põlle õmblesin ise juurde ja kodarraha ajasin helmekeesse eelmisel õhtul. Rätik on natuke halvasti seotud, palun ärge pahandage.

Pütsepa fotod

Mulle hakkab  vaikselt tunduma et fotodel on meile tuttav Karl Pütsepp oma tütre Emma Alviinega. Olen Muisist Karl Pütsepa pilte vaadanud (mis pole kuigi lihtne sest koolmeistril oli ka poeg Karl Pütsepp, kooliõpetaja) ja sarnasus on silmnähtav. Kuigi on raske aru saada kumb Karl on piltidel (kahtlustan et ka Geni fotol on hoopis noorem Karl) on sarnasus olemas.

fotosid vanemast Pütsepast:
http://muis.ee/museaalview/1076089

 

Koolmeister Karl Püttsepp

Hiljuti lisasin siia fotod Vastseliina esemetest Soome rahvamuuseumi kogus 4106. Esemed on Eestist Soome ostnud siin blogis tuttav härra A. O. Heikel, kes oli Soome Rahvamuuseumi teadlane. Vastseliina või Võru esemed saatis talle Eesti koolmeister Karl Püttsepp, keda Heikel kohtas oma kolmandal ekspeditsioonil “Läänemere maakondadesse” Setumaal. Aprillis 1902 sai Püttsepp Heikelilt esemete kogumiseks 50 rubla ja hiljem lisaks 20 rubla. Nende eest suutis ta hankida ühe meeste ja ühe naiste rõivastukomplekti pealis- ja talveriietega. Esemed on ilmselt pärit Võrumaa idapoolsest servast, päritoluks on mainitud Wastseliina. Koolmeistri elukoht Laserova on nüüd Venemaa poole jäänud.

Korjamine läks ilmselt vaevaliselt, sest asjad saatis koolmeister Helsingisse alles oktoobris. Helsingi rahvamuuseumi arhiivist leidsin Lazerovast saadetud neli postkaarti ja ühe kirja.

Austatud Herra Heikel!
Pean wabandama, et wanad eesti rõivaid weel ei ole ära saadetud. On wäga waev löiva [leida], ja ka saada. Enämbüli egal ütel wanad mälestuse asjad, ei taheta kuigi ära müüwä. Mõni asi weel puudub. Loodan Juuni Kuul ära saata. Teid laheste, ja auupaklikult tervitades K. Püttsepp Koolmeister

Lazerowas 29 Mail 1902

Austatud Herra Heikel.
Et Wõrro linnas 31 Augustil, ja 1 Septembril (meie kallendri järele) wana eesti rõivaste, ja asjade wäljanäitus (Austellung) saab olema selleperast olen wiiwitanu Teie asju ära saatmisega. Aga saab säält ka weel mõni esieralik asi. Muidu on kõik joba walmis pea ära saatmise tarbis. Teid lahkeste terwitades.
Carl Pütsep Koolmeister. Laserowas 27 Aug 1902

Koolmeister Püttsepast jääb sõnumitest väga muhe mulje. Oma ainukeses pikemas kirjas (oktoobris 1902) põhjendab ta asjade saatmisega viivitamist näiteks sellega et “arwasin: ega neist ni rutt, ehk nii ainult waja ei ole. Ommetegi na ükskõrd ikka sinna jõudwa.” Naine polnud ka kodus, ja puudu oli üks talvekübar. Talvekübara suutis Püttsepp leida ja asjad läksid teele juba nädala jooksul.

Kõrgest austatud Herra Heikel!
Pean wabandama, et mina Teile ei ole kirjutanu, ja kõike teada andnu.
Selleperast ei pruugi Teil mitte kahtlane (Unsriher) olla. Mina olen kakskümmend rubl (20 r) kätte saanu, ja olen ka kõik nii häste toimetanu (ekspetiert) kui wõimalik olli. Kõik loodan mina Teie meele pealt olevat; ennegi 6 päiwa pilti, mis mina olen lasknu wannu eesti rõivastega üles wõtta, ehk need ei saa waest Teie meele järele olema.

Asjade ära saatmisega olen mina selleperast nii kaugus wiibinu, et mina tahtsen ikka kõik asjad täieste kätte saada. Nüüd puudup weel üks meeste talwe kübar, wai müts, ja loodan ka seda wast pea kätte saada. Kui olen saanu, sis saadan kohe kõik asjad ära. Wiiwitasin ka toperast, et arwasin: ega neist ni rutt, ehk nii ainult waja ei ole. Ommetegi na ükskõrd ikka sinna jõudwa. Rahaga loodan ka läbi tulla. Palun sis weel üks nädal oodata. Mino naine ei ole koton, kes mul awitasi kõrra perast sisse pakkida.

Kui Teie johute Herra Ekmanniga kokku saama, sis terwitage Taad südamest mino nimel. Ka paluge et Tema minole kirjotasi omast elost, ja kuis suvi Teie pool on olnu, ja kuis wilja saak? Mina kirjotasi kül Temale, aga ei tia kus Ta elab? Loodan sis, et Teie mino peale pahane ei ole; wad et Teie minoga leplikult kannatama Saate.
Teid südamest tervitades, Teie alandlik
Karl Pütsepp Koolmeister
Laserowas 9-,22 Octobril 1902
Pean weel ütlema: Kül on nüüd waew ja raske wannu asju kätte saada. Kellel wast ongi, ei taha kalli raha eest ära anda. On jo mälestuseks kirjetu.

Heikel sai asjad ilusasti kätte ja saatis koolmeistrile ka väikese vaevatasu.

Austatud Herra Heikel!
Wist olet joba mino pikemba kirja, kõige teädüsega kätte saanu (8). Täis rehnungi löwwat asjade mant. Nüüd saada Teile wiimatse teadüse perä rehnungiga. Olen kõik asjad, 29 Oktobril (meie kallendri järele) ära saatnu. Kõik saatmise kulu, kirja margitega, ja kasti köitmise nööriga kokku 1 rubl 78 kop. Palun minole teada anda, kui asjad olete kätte saanu. Teid söämest terwitades aupaklikult Laserowos 29 Okt 1902. K. Pütsep Koolmeister

Laserowas
19 Dec 1902
Kõrgest austatud Herra Heikel!
Wäga hea meelega olen Teie raha kirja 5 rublaga kätte saanud. Ja tänan Teid w’ga, et Teie olete ka mino waewa peale mötelnud. Sõbast ei ole mina weel midagi teadust saanu. Wast weel edaspidi. Sõbast wõite TEie Pernu Wiljandi ja Tallinna poolt teadust otsita, waest ehk leiate säält? Teid weel kord südamest tänades, ja lahkest terwitades. Carl Püttsepp

Koolmeister Püttsepa kohta võib rohkem lugeda allolevatest ajalehtedest:
Kaja nr 220, 23 sept 1926 lk 6.
Eesti Kirik nr 3, 21 jaan 1937

Genis: Karl Pütsep (1854), andmed klapivad eelnevate ajalehtedega. Foto arvatavasti siiski tema pojast, Karl Pütsep lauluõpetajast.
Foto Karl Pütsep, Liiso Pütsep lastega. 

Laaserova asukoht kaardil (Jääb Petseri ja Vastseliina vahepeale)

Tarvastu rahvariide vöö kiri

Vöökiri Viljandist korjatud pallapoolil SU4106:824. Kunagi ammu joonistasin selle maha muuseumi fotodelt.